Kui on liiga külm et maailma muuta

Ütled, et see ju ei loe-

enese seest otsi soojust

Aga ei saa ju, kui ainus mõte on

minna ja lilla teki sisse pugeda

teki, mis armas tõi sünnipäeva hommikul

kui väljas oli valge

ja nahal päike

Aga liiga külm on

et varvas mis villase soki seest välja piilub

ei näe seda päikest ja soojust nahal

mis oli tol hommikul

Ei, ei igatse linnulaulu

neist on hea meel, et lõunasse lendasid

auto kapott jääb puhtaks

ja hommikune uni magusaks

Aga sügaval on tunne, et nad jätsid meid maha

siia

kus maailma muutmiseks on liiga külm

Ja katsu siis elada, kui loodus sureb

kui päev on pime ja öö on lühike

1. Ootus

Aeg on kirjutada, sest uskuge või mitte, haigus tuli taas. Õnneks seekord enam mitte sama vaid midagi hoopis erilisemat. Seekord siis Roietevahe närvi põletik. Aga pole hullu, nädala jagu on ta juba mu söömise piinarikkaks kogemuseks teinud, aga nüüd tundub, et hakkab järgi andma ja liigub uutele jahimaadele. Nii, et on põhjust olla tänulik ja on põhjust kirjutada.

Hetkel tunnen ennast salamisi võitjana. Sai see hirmus November seljataha! Ja kogu selle jõulutule, mandariini lõhna sisse on mälestus temast ka juba haihtunud.
Mõtlen , kas sel aastal tulevad jõulud teisiti, vaid on alati igal aastal üks ja sama. Ma olen veel noor, ma pean uskuma. Ma usun, et tulevad! Sest kas ei ole nii, et see aasta on ju esimene aasta, mil veedan Jõulud koos kõige parema abikaasaga. Meie kodus. Ja kas pole mitte see aasta esimene, kus ise vamistasin piparkoogitaigna ja isegi glasuuri tegin ise! Need asjad muutuvad, jõulud muutuvad. Aga mõned asjad ei muutu, ei tohiks muutuda!

Aita palun, Jeesus, mul uskuda ka sellel aastal, et sina sündisid, et olla minu Päästja.  

Padari plika aka Betiitor, kes pakub teenust -Rõõmuteraapia.

Haigus jälle tuli külla ja murdis. Nagu need hundid seal Hiiumaal. Ootamatult, aga samas, mida sa siis ikka ootad, kui on maitsev söök  käe ulatuses. Nüüd tuleb nagu välja, et kirjutangi siin uues blogis ainult haigustest, haige olles. A las olla, vb saabki siis nagu traditsiooniks see. Küll kuu aega tagasi sain alles tunda, kuidas mul abikaasa hoolitseb mu eest haigena. Aga seekord sain jälle seda tunda ja eks pean ju ikka uhkustama ka, et mul nii hea mees on, kes eile lõuna ajal mulle tööle apteegist igast kraami käis toomas ja täna lõuna ajal samuti koju tuli ( sest tööle ma ei saanudki) mulle ämma saadetud rohtusi , maitsva lõunasöögi, imeilusa lille ja maailma parima seltskonna tõi. Jah, ta on mul juba selline - KÕIGE parem :)

Aga , kas ma midagi õppinud ka viimsel ajal olen, ehk huvitab teid?
Noo, olen õppinud, et mõne materjali pealt on maha kukkunud puulehti raskem harjaga ära pühkida kui teise pealt. Olen õppinud, et mulle ei meedi külm ikka, aga siis kui panen soojalt riidesse, siis elan üle need 6 ja pluss kuud.  Ja võiks öelda, et olen päris palju õppinud ka tehnilise ortopeedia  ning seda puudutava bürokraatia kohta.

Kokkuvõtteks- Elu on hea, elamist väärt! Kuid närib ikka hinge see lootusettus, mis maailmas valitseb. Ehk on see seotud Novembri kuu lähenemisega, selle pimeda külma kuu, mis meenutab,et Kevad on kaugel ja lootust nagu polegi seda elluärkamist jälle näha..Või ma ei tea, lihtsalt maailmas ringi vaadates, ei vaata just kõige helgemad olukorrad vastu.
Aga olen ikka tänulik selle eest kus ma ise olen ja et kuskli südames on see Kevad ka alles, vahel nagu tuhmem, aga alles.

 PS.Valimas käisin ka ära, esimest korda elus siis elukohajärgselt. Uhke tunne oli! Nagu oleks lõpuks oluline, keda ma valin.

Varahommiku rabas käimise juures meeldis mulle ikkagi kõige enam istuda vaatetornis teki all, juua sooja teed ja naerda sõprade üle, kes liiga üleväsinud olid. Loodus jäi seekord tahaplaanile. Iga asi omal ajal.

Eks see on ka omaette saavutus õigel ajal katkestada. Esimene katkestus siis  jooksudel. Kuigi ma mäletan et kui ma 4ne olin ja oma esimest jooksu, täitsa esimest, jooksin , siis ma ka katkestasin, hakkasin nutma ka. Aga nüüd siis tuli veel teine. Kõigist püüdlustest terveks saada ei olnud lõpuni ikkagi kasu, eks organism on ise targem kah kui mina.

Enne starti

Algus oli rahulik, keskendusin aeglasele tempole ja sellele et kuidagi jalg halvasti trammitee vahele ei jääks.. tempo võtsin päris rahuliku , sinna umbes 4.15 kanti. Alguses olid lootused ikka kõrged, noh et suudan rahullikult ikka lõpetada.. kuskil seal 10, 11 km aga sain aru... Tunne oli sees nagu oleks juba maratoni lõpp käes, ja mõte sellest, et veel on 30 km jäänud oli natuke hirmus.. siis nagu sain aru, et lõpetan varem ära.. Lootsin , et jaksan esimese ringi lõpuni vähemalt, et ei jääks kuhugi meriväljale, võtsin tempo veel alla.. aga 15 km otsustasin siiski maha tulla, sest teadsin et vastasel juhul viskan kilomeetri pärast pildi taskusse. Vot edasi oli ..jah.. istusin natuke kiirabi juures, jõin , võeti kõike võimalikke proove, sain küüdi piritalt kesklinna...Infost helistasin Rommile. Ta oli koos Tiina ja Margusega 17 km peal mind oodanud. Ütlesid, et kui 4.30 grupp ja siis 5.00h grupp oli möödunud, et siis nad juba teadsid, et ma katkestasin, sest ma ei oleks nii aeglaselt küll viitsinud tulla...

Eks ikka oli kehv tunne küll, siuke feil ikka. Hea oli  et ma ei pidanud üksi olema pärast:) Ja kohe kui Armas ja Tiina ja Margus minuni jõudsid läksime koju ära.

Järgmisel aastal siis, kui kõik on terve, siis teen oma jooksu.  Ja mis kõige parem, Romm lubas muga koos joosta järgmisel aastal!

Nüüd tuli veel nohu kah. Kui juba siis juba! Ütleb see emotsionaalne alandlik leppimine. Ahh  aga ma ei murtese! Mu mees sunnib mind sidrunit ja mett sööma ja jalg on teibitud. Nagu teistmoodi hingamine, kui ei muretse, kuigi seisund on sama. Selle teistmoodi hingamise pealt saab joostud ka pühapäeval.

Hommikul saatis Margit mulle maailma lahedamast lapsest pildi. Muidugi nende enda oma. Pilt on seotud salajase reegliga, mida Margit kultuuri huvides rikkus.
Tere tulemast Blogisse, Beti. Sinuga hakkab igast nalja saama  ja usun, et õpetad meile veel palju.

42,195

On tulemas siis kolmas. Vähem kui kahe nädala pärast juba. Praegu on aeg siis rahulikult mõelda mis tempoga joosta, kuidas võtta kilomeetri tempo, mis pastakas aegade kirjutamiseks käele valida,  olla elevil ja põnevil, kas saan hakkama oma aja ületamisega. Eelmine aasta ei saanud, tahtsin saada alla 4 tunni, aga lõpp vajust ikka nii ära, et tuligi täpselt 4:00:13 aeg, eelmine aasta parandasin aega 13 min. Sel aasta on lihtsam eesmärk -parandada minuti võrra, et saada ikka alla 4 tunni.

Ei tundugi eriti hull, minuti võrra ainult parandada, mis seal ikka. Aga kahjuks on reaalsus teine. Selle asemel , et mõelda elevuse mõtteid, mõtlen kuidas paremini oma vasakut hüppeliigest teipida, kas on veel liiga vara jooksma minna...  Vigastasin halvasti hüppeliigest üle nädala tagasi juba. õnneks on nüüd nii, et turse on enamvähem all, liigeliikuvus on täiesti taastunud.. valu on alles palpeerides ja mingitel liigutustel. Aga kõige suurm mure on veel ebastabiilsus liigeses. Eile käisime natuke kiiremalt kõndimas, täna proovime aeglasemalt joosta.

See aasta võibolla tuleb siis maraton teistmoodi, rahulikum, ja rohkem hoitud. Aga tuleb! Nii, et raja äärde ikka, kes ise rajal ei ole!

Nüüd aga asun siis jooksu muusikat valima. Tundub, et sel aastal saab nii mõnegi loo koha Philip :)
Phillip Phillips- Gone, Gone, Gone

Ja just siis kui rattaga hakkan koju sõitma hakkab vihma sadama. Jess. Aga olge mureta, Tartu on meil pisike ja kodutee on alati lühem kui päriselt ja saab ju käiku lasta jälle selle teada tuntud elu filosoofia- mida rõvedam on rännutee, seda parem on kodus olla. Ja  ohh kui hea on koju minna kui seal ootab ees soe kallistus. Nii et ,Vihm, ma ei karda sind täna, vaid kummardan su ees , et aitad mul elu filosoofiaid ka praktikasse panna.



Arvutisse ka vihma

Suvel sai jälle mitmete sõprade pulmas käidud. Nüüd on pulmas olemine ikka teisiti. Nüüd istun ja tean, mis see tegelikult on, mitte pulm, vaid see tähtsam asi- abielu. Noh, ega palju ju veel ei tea. Kuigi Rommiga ikka istume vahel kodus ja tunne on nagu oleksime hästi vanad ja kogenud, kuid  see pole nii. Oleme alles noored ju , aga alates sellest hetkest , mil sinu enda pulm on ära olnud, oled nagu suure sammu võrra ikka selles kogemuste maailmas edasi astunud. Salaja oled tark ja uhke, et vallalised küsivad sult, mida sina siis oled õppinud abielust. Eks tahaks vastata neid suuri asju ja tarku sõnu, aga selle asemel muutub hääl vaiksemaks ja ütlen, et olen õppinud nägema enda isekust nii nagu ma varem pole näinud. Seda koledat poolt, mida Jumal mulle üksi elades avaldada ei saakski.

See lubadus, mis lubatakse pulmapäeval- armastada rohkem kui kedagi teist inimest. See on öelduna lihtne, aga proovida armastada kedagi rohkem kui ennast. See on elu, ja ülesanne mis ma arvan, ei lõppegi.Aga selles on nii suur võlu ja õnnestumise korral rahuldus, mida ei vahetaks mitte millegi vastu!

Aga see mulle meeldib, et abielludes igatsused ei lõppe, saavad ainult teise dimensiooni , nüüd igatseme koos :)