Danke Jungs

Alatest aastast 2005, kui meie kooli külastas (siis oli mu kooliks  veel Deutsches Gymnasium Tallinn) onkel  Franz Beckenbauer on olnud Saksamaa jalgpall oluline mulle.

Ega toona ma ei teadnud, miks meid aeti aulasse, et selle suure mehe tervitusi kuulata. Ega ei huvitanud ka, polnud ma ju varem seda nimegi kuulnud. Ja jalgapalli meeldis mulle vaid endale mängida, mitte vaadata. Aga tunnist sai ära ja nänni jagati ka- mulle sobis.
Hiljem sain teada, miks see onkel nii kuulus ja tähtis oli ja siis oli au.



Aga edasi hakkasin kandma Detsches Fussball Bundi väikest märki ikka koti küljes ja 2006 MM olid pöidlad juba mustpunanekollased.

Miks inimesed pooldavad riike, mis on nende koduriigist kauged ja ega migit olulist seost ei olegi.   Ei teagi, see on ka nagu huvitav fenomen. Ilmselt oleme ikka nagu üks rahvas siin päikese ja pilve all...

Olles aga  subjektiivne, siis parimad seekord võitsid.
Ja seda on alati hea näha.

Soejuba

Laps-made by Margit & Margus Padar

Mind vahel nagu frustreerib lausa, et ei saa kuidagi keerisest välja. Ärkad, on esmaspäev, lähed magama on pühapäev ja ärkad on...pojengid ära õitsenud.
Aga miks see frustreerib ja miks ei saa välja sellest.

Aga siis tuleb ikka neid kirgastumishetki, kui väike Beti alandlikult mu oma pissiloigu juurde viib ja me naerdes selle koos ära pühime. Või kui Armas hommikul vara unesegaselt mind kaissu võtab. Sellistel hetkedel korraks nagu mõistan, ilma endale sõnastama, miks elada.  Ja siis küsimused, mille nimel?kelle jaoks? -ei ole enam olulised. Oluline on hetk. Aga kui tihti ma võiksin unustada selle elukeerise ja peatuda hetkes, aga ma seda ei tee. Piisavalt.

Üks päev avastasin et näen värvilisi unenägusid. Sain nii aru, et unenäos oli konkreetsetest värvidest jutt. Huvitav kas ma kõiki unesid näen värvides või ainult  kus konkreetsetest värvidest jutt. Mind huvitab veel, et kas mul unenäos on kehal kõik asjad olemas. No näiteks kas mul on ikka magu unenäos olemas.. Või kui näiteks ühel pole enam põrna, et kas unenäos ka pole... mhh...

Ja üks areng unedes on veel toimunud. Varem nägin ma jooksuunesi ikka nii, et jalad olid rasked ja ma ei jaksanud võistlustel joosta..viimasel ajal on unes kuidagi kerge olnud joosta...Ju siis Armas jookseb mu kõrval , koos on ikka kergem :)