Aeg on kirjutada, sest uskuge või mitte, haigus tuli taas. Õnneks seekord enam mitte sama vaid midagi hoopis erilisemat. Seekord siis Roietevahe närvi põletik. Aga pole hullu, nädala jagu on ta juba mu söömise piinarikkaks kogemuseks teinud, aga nüüd tundub, et hakkab järgi andma ja liigub uutele jahimaadele. Nii, et on põhjust olla tänulik ja on põhjust kirjutada.
Hetkel tunnen ennast salamisi võitjana. Sai see hirmus November seljataha! Ja kogu selle jõulutule, mandariini lõhna sisse on mälestus temast ka juba haihtunud.
Mõtlen , kas sel aastal tulevad jõulud teisiti, vaid on alati igal aastal üks ja sama. Ma olen veel noor, ma pean uskuma. Ma usun, et tulevad! Sest kas ei ole nii, et see aasta on ju esimene aasta, mil veedan Jõulud koos kõige parema abikaasaga. Meie kodus. Ja kas pole mitte see aasta esimene, kus ise vamistasin piparkoogitaigna ja isegi glasuuri tegin ise! Need asjad muutuvad, jõulud muutuvad. Aga mõned asjad ei muutu, ei tohiks muutuda!
Aita palun, Jeesus, mul uskuda ka sellel aastal, et sina sündisid, et olla minu Päästja.
 |
| Padari plika aka Betiitor, kes pakub teenust -Rõõmuteraapia. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar