Haigus jälle tuli külla ja murdis. Nagu need hundid seal Hiiumaal. Ootamatult, aga samas, mida sa siis ikka ootad, kui on maitsev söök  käe ulatuses. Nüüd tuleb nagu välja, et kirjutangi siin uues blogis ainult haigustest, haige olles. A las olla, vb saabki siis nagu traditsiooniks see. Küll kuu aega tagasi sain alles tunda, kuidas mul abikaasa hoolitseb mu eest haigena. Aga seekord sain jälle seda tunda ja eks pean ju ikka uhkustama ka, et mul nii hea mees on, kes eile lõuna ajal mulle tööle apteegist igast kraami käis toomas ja täna lõuna ajal samuti koju tuli ( sest tööle ma ei saanudki) mulle ämma saadetud rohtusi , maitsva lõunasöögi, imeilusa lille ja maailma parima seltskonna tõi. Jah, ta on mul juba selline - KÕIGE parem :)

Aga , kas ma midagi õppinud ka viimsel ajal olen, ehk huvitab teid?
Noo, olen õppinud, et mõne materjali pealt on maha kukkunud puulehti raskem harjaga ära pühkida kui teise pealt. Olen õppinud, et mulle ei meedi külm ikka, aga siis kui panen soojalt riidesse, siis elan üle need 6 ja pluss kuud.  Ja võiks öelda, et olen päris palju õppinud ka tehnilise ortopeedia  ning seda puudutava bürokraatia kohta.

Kokkuvõtteks- Elu on hea, elamist väärt! Kuid närib ikka hinge see lootusettus, mis maailmas valitseb. Ehk on see seotud Novembri kuu lähenemisega, selle pimeda külma kuu, mis meenutab,et Kevad on kaugel ja lootust nagu polegi seda elluärkamist jälle näha..Või ma ei tea, lihtsalt maailmas ringi vaadates, ei vaata just kõige helgemad olukorrad vastu.
Aga olen ikka tänulik selle eest kus ma ise olen ja et kuskli südames on see Kevad ka alles, vahel nagu tuhmem, aga alles.

 PS.Valimas käisin ka ära, esimest korda elus siis elukohajärgselt. Uhke tunne oli! Nagu oleks lõpuks oluline, keda ma valin.

Varahommiku rabas käimise juures meeldis mulle ikkagi kõige enam istuda vaatetornis teki all, juua sooja teed ja naerda sõprade üle, kes liiga üleväsinud olid. Loodus jäi seekord tahaplaanile. Iga asi omal ajal.