Danke Jungs

Alatest aastast 2005, kui meie kooli külastas (siis oli mu kooliks  veel Deutsches Gymnasium Tallinn) onkel  Franz Beckenbauer on olnud Saksamaa jalgpall oluline mulle.

Ega toona ma ei teadnud, miks meid aeti aulasse, et selle suure mehe tervitusi kuulata. Ega ei huvitanud ka, polnud ma ju varem seda nimegi kuulnud. Ja jalgapalli meeldis mulle vaid endale mängida, mitte vaadata. Aga tunnist sai ära ja nänni jagati ka- mulle sobis.
Hiljem sain teada, miks see onkel nii kuulus ja tähtis oli ja siis oli au.



Aga edasi hakkasin kandma Detsches Fussball Bundi väikest märki ikka koti küljes ja 2006 MM olid pöidlad juba mustpunanekollased.

Miks inimesed pooldavad riike, mis on nende koduriigist kauged ja ega migit olulist seost ei olegi.   Ei teagi, see on ka nagu huvitav fenomen. Ilmselt oleme ikka nagu üks rahvas siin päikese ja pilve all...

Olles aga  subjektiivne, siis parimad seekord võitsid.
Ja seda on alati hea näha.

Soejuba

Laps-made by Margit & Margus Padar

Mind vahel nagu frustreerib lausa, et ei saa kuidagi keerisest välja. Ärkad, on esmaspäev, lähed magama on pühapäev ja ärkad on...pojengid ära õitsenud.
Aga miks see frustreerib ja miks ei saa välja sellest.

Aga siis tuleb ikka neid kirgastumishetki, kui väike Beti alandlikult mu oma pissiloigu juurde viib ja me naerdes selle koos ära pühime. Või kui Armas hommikul vara unesegaselt mind kaissu võtab. Sellistel hetkedel korraks nagu mõistan, ilma endale sõnastama, miks elada.  Ja siis küsimused, mille nimel?kelle jaoks? -ei ole enam olulised. Oluline on hetk. Aga kui tihti ma võiksin unustada selle elukeerise ja peatuda hetkes, aga ma seda ei tee. Piisavalt.

Üks päev avastasin et näen värvilisi unenägusid. Sain nii aru, et unenäos oli konkreetsetest värvidest jutt. Huvitav kas ma kõiki unesid näen värvides või ainult  kus konkreetsetest värvidest jutt. Mind huvitab veel, et kas mul unenäos on kehal kõik asjad olemas. No näiteks kas mul on ikka magu unenäos olemas.. Või kui näiteks ühel pole enam põrna, et kas unenäos ka pole... mhh...

Ja üks areng unedes on veel toimunud. Varem nägin ma jooksuunesi ikka nii, et jalad olid rasked ja ma ei jaksanud võistlustel joosta..viimasel ajal on unes kuidagi kerge olnud joosta...Ju siis Armas jookseb mu kõrval , koos on ikka kergem :)

Kui on liiga külm et maailma muuta

Ütled, et see ju ei loe-

enese seest otsi soojust

Aga ei saa ju, kui ainus mõte on

minna ja lilla teki sisse pugeda

teki, mis armas tõi sünnipäeva hommikul

kui väljas oli valge

ja nahal päike

Aga liiga külm on

et varvas mis villase soki seest välja piilub

ei näe seda päikest ja soojust nahal

mis oli tol hommikul

Ei, ei igatse linnulaulu

neist on hea meel, et lõunasse lendasid

auto kapott jääb puhtaks

ja hommikune uni magusaks

Aga sügaval on tunne, et nad jätsid meid maha

siia

kus maailma muutmiseks on liiga külm

Ja katsu siis elada, kui loodus sureb

kui päev on pime ja öö on lühike

1. Ootus

Aeg on kirjutada, sest uskuge või mitte, haigus tuli taas. Õnneks seekord enam mitte sama vaid midagi hoopis erilisemat. Seekord siis Roietevahe närvi põletik. Aga pole hullu, nädala jagu on ta juba mu söömise piinarikkaks kogemuseks teinud, aga nüüd tundub, et hakkab järgi andma ja liigub uutele jahimaadele. Nii, et on põhjust olla tänulik ja on põhjust kirjutada.

Hetkel tunnen ennast salamisi võitjana. Sai see hirmus November seljataha! Ja kogu selle jõulutule, mandariini lõhna sisse on mälestus temast ka juba haihtunud.
Mõtlen , kas sel aastal tulevad jõulud teisiti, vaid on alati igal aastal üks ja sama. Ma olen veel noor, ma pean uskuma. Ma usun, et tulevad! Sest kas ei ole nii, et see aasta on ju esimene aasta, mil veedan Jõulud koos kõige parema abikaasaga. Meie kodus. Ja kas pole mitte see aasta esimene, kus ise vamistasin piparkoogitaigna ja isegi glasuuri tegin ise! Need asjad muutuvad, jõulud muutuvad. Aga mõned asjad ei muutu, ei tohiks muutuda!

Aita palun, Jeesus, mul uskuda ka sellel aastal, et sina sündisid, et olla minu Päästja.  

Padari plika aka Betiitor, kes pakub teenust -Rõõmuteraapia.

Haigus jälle tuli külla ja murdis. Nagu need hundid seal Hiiumaal. Ootamatult, aga samas, mida sa siis ikka ootad, kui on maitsev söök  käe ulatuses. Nüüd tuleb nagu välja, et kirjutangi siin uues blogis ainult haigustest, haige olles. A las olla, vb saabki siis nagu traditsiooniks see. Küll kuu aega tagasi sain alles tunda, kuidas mul abikaasa hoolitseb mu eest haigena. Aga seekord sain jälle seda tunda ja eks pean ju ikka uhkustama ka, et mul nii hea mees on, kes eile lõuna ajal mulle tööle apteegist igast kraami käis toomas ja täna lõuna ajal samuti koju tuli ( sest tööle ma ei saanudki) mulle ämma saadetud rohtusi , maitsva lõunasöögi, imeilusa lille ja maailma parima seltskonna tõi. Jah, ta on mul juba selline - KÕIGE parem :)

Aga , kas ma midagi õppinud ka viimsel ajal olen, ehk huvitab teid?
Noo, olen õppinud, et mõne materjali pealt on maha kukkunud puulehti raskem harjaga ära pühkida kui teise pealt. Olen õppinud, et mulle ei meedi külm ikka, aga siis kui panen soojalt riidesse, siis elan üle need 6 ja pluss kuud.  Ja võiks öelda, et olen päris palju õppinud ka tehnilise ortopeedia  ning seda puudutava bürokraatia kohta.

Kokkuvõtteks- Elu on hea, elamist väärt! Kuid närib ikka hinge see lootusettus, mis maailmas valitseb. Ehk on see seotud Novembri kuu lähenemisega, selle pimeda külma kuu, mis meenutab,et Kevad on kaugel ja lootust nagu polegi seda elluärkamist jälle näha..Või ma ei tea, lihtsalt maailmas ringi vaadates, ei vaata just kõige helgemad olukorrad vastu.
Aga olen ikka tänulik selle eest kus ma ise olen ja et kuskli südames on see Kevad ka alles, vahel nagu tuhmem, aga alles.

 PS.Valimas käisin ka ära, esimest korda elus siis elukohajärgselt. Uhke tunne oli! Nagu oleks lõpuks oluline, keda ma valin.

Varahommiku rabas käimise juures meeldis mulle ikkagi kõige enam istuda vaatetornis teki all, juua sooja teed ja naerda sõprade üle, kes liiga üleväsinud olid. Loodus jäi seekord tahaplaanile. Iga asi omal ajal.

Eks see on ka omaette saavutus õigel ajal katkestada. Esimene katkestus siis  jooksudel. Kuigi ma mäletan et kui ma 4ne olin ja oma esimest jooksu, täitsa esimest, jooksin , siis ma ka katkestasin, hakkasin nutma ka. Aga nüüd siis tuli veel teine. Kõigist püüdlustest terveks saada ei olnud lõpuni ikkagi kasu, eks organism on ise targem kah kui mina.

Enne starti

Algus oli rahulik, keskendusin aeglasele tempole ja sellele et kuidagi jalg halvasti trammitee vahele ei jääks.. tempo võtsin päris rahuliku , sinna umbes 4.15 kanti. Alguses olid lootused ikka kõrged, noh et suudan rahullikult ikka lõpetada.. kuskil seal 10, 11 km aga sain aru... Tunne oli sees nagu oleks juba maratoni lõpp käes, ja mõte sellest, et veel on 30 km jäänud oli natuke hirmus.. siis nagu sain aru, et lõpetan varem ära.. Lootsin , et jaksan esimese ringi lõpuni vähemalt, et ei jääks kuhugi meriväljale, võtsin tempo veel alla.. aga 15 km otsustasin siiski maha tulla, sest teadsin et vastasel juhul viskan kilomeetri pärast pildi taskusse. Vot edasi oli ..jah.. istusin natuke kiirabi juures, jõin , võeti kõike võimalikke proove, sain küüdi piritalt kesklinna...Infost helistasin Rommile. Ta oli koos Tiina ja Margusega 17 km peal mind oodanud. Ütlesid, et kui 4.30 grupp ja siis 5.00h grupp oli möödunud, et siis nad juba teadsid, et ma katkestasin, sest ma ei oleks nii aeglaselt küll viitsinud tulla...

Eks ikka oli kehv tunne küll, siuke feil ikka. Hea oli  et ma ei pidanud üksi olema pärast:) Ja kohe kui Armas ja Tiina ja Margus minuni jõudsid läksime koju ära.

Järgmisel aastal siis, kui kõik on terve, siis teen oma jooksu.  Ja mis kõige parem, Romm lubas muga koos joosta järgmisel aastal!

Nüüd tuli veel nohu kah. Kui juba siis juba! Ütleb see emotsionaalne alandlik leppimine. Ahh  aga ma ei murtese! Mu mees sunnib mind sidrunit ja mett sööma ja jalg on teibitud. Nagu teistmoodi hingamine, kui ei muretse, kuigi seisund on sama. Selle teistmoodi hingamise pealt saab joostud ka pühapäeval.

Hommikul saatis Margit mulle maailma lahedamast lapsest pildi. Muidugi nende enda oma. Pilt on seotud salajase reegliga, mida Margit kultuuri huvides rikkus.
Tere tulemast Blogisse, Beti. Sinuga hakkab igast nalja saama  ja usun, et õpetad meile veel palju.