Suvel sai jälle mitmete sõprade pulmas käidud. Nüüd on pulmas olemine ikka teisiti. Nüüd istun ja tean, mis see tegelikult on, mitte pulm, vaid see tähtsam asi- abielu. Noh, ega palju ju veel ei tea. Kuigi Rommiga ikka istume vahel kodus ja tunne on nagu oleksime hästi vanad ja kogenud, kuid  see pole nii. Oleme alles noored ju , aga alates sellest hetkest , mil sinu enda pulm on ära olnud, oled nagu suure sammu võrra ikka selles kogemuste maailmas edasi astunud. Salaja oled tark ja uhke, et vallalised küsivad sult, mida sina siis oled õppinud abielust. Eks tahaks vastata neid suuri asju ja tarku sõnu, aga selle asemel muutub hääl vaiksemaks ja ütlen, et olen õppinud nägema enda isekust nii nagu ma varem pole näinud. Seda koledat poolt, mida Jumal mulle üksi elades avaldada ei saakski.

See lubadus, mis lubatakse pulmapäeval- armastada rohkem kui kedagi teist inimest. See on öelduna lihtne, aga proovida armastada kedagi rohkem kui ennast. See on elu, ja ülesanne mis ma arvan, ei lõppegi.Aga selles on nii suur võlu ja õnnestumise korral rahuldus, mida ei vahetaks mitte millegi vastu!

Aga see mulle meeldib, et abielludes igatsused ei lõppe, saavad ainult teise dimensiooni , nüüd igatseme koos :)