Eks see on ka omaette saavutus õigel ajal katkestada. Esimene katkestus siis  jooksudel. Kuigi ma mäletan et kui ma 4ne olin ja oma esimest jooksu, täitsa esimest, jooksin , siis ma ka katkestasin, hakkasin nutma ka. Aga nüüd siis tuli veel teine. Kõigist püüdlustest terveks saada ei olnud lõpuni ikkagi kasu, eks organism on ise targem kah kui mina.

Enne starti

Algus oli rahulik, keskendusin aeglasele tempole ja sellele et kuidagi jalg halvasti trammitee vahele ei jääks.. tempo võtsin päris rahuliku , sinna umbes 4.15 kanti. Alguses olid lootused ikka kõrged, noh et suudan rahullikult ikka lõpetada.. kuskil seal 10, 11 km aga sain aru... Tunne oli sees nagu oleks juba maratoni lõpp käes, ja mõte sellest, et veel on 30 km jäänud oli natuke hirmus.. siis nagu sain aru, et lõpetan varem ära.. Lootsin , et jaksan esimese ringi lõpuni vähemalt, et ei jääks kuhugi meriväljale, võtsin tempo veel alla.. aga 15 km otsustasin siiski maha tulla, sest teadsin et vastasel juhul viskan kilomeetri pärast pildi taskusse. Vot edasi oli ..jah.. istusin natuke kiirabi juures, jõin , võeti kõike võimalikke proove, sain küüdi piritalt kesklinna...Infost helistasin Rommile. Ta oli koos Tiina ja Margusega 17 km peal mind oodanud. Ütlesid, et kui 4.30 grupp ja siis 5.00h grupp oli möödunud, et siis nad juba teadsid, et ma katkestasin, sest ma ei oleks nii aeglaselt küll viitsinud tulla...

Eks ikka oli kehv tunne küll, siuke feil ikka. Hea oli  et ma ei pidanud üksi olema pärast:) Ja kohe kui Armas ja Tiina ja Margus minuni jõudsid läksime koju ära.

Järgmisel aastal siis, kui kõik on terve, siis teen oma jooksu.  Ja mis kõige parem, Romm lubas muga koos joosta järgmisel aastal!