42,195

On tulemas siis kolmas. Vähem kui kahe nädala pärast juba. Praegu on aeg siis rahulikult mõelda mis tempoga joosta, kuidas võtta kilomeetri tempo, mis pastakas aegade kirjutamiseks käele valida,  olla elevil ja põnevil, kas saan hakkama oma aja ületamisega. Eelmine aasta ei saanud, tahtsin saada alla 4 tunni, aga lõpp vajust ikka nii ära, et tuligi täpselt 4:00:13 aeg, eelmine aasta parandasin aega 13 min. Sel aasta on lihtsam eesmärk -parandada minuti võrra, et saada ikka alla 4 tunni.

Ei tundugi eriti hull, minuti võrra ainult parandada, mis seal ikka. Aga kahjuks on reaalsus teine. Selle asemel , et mõelda elevuse mõtteid, mõtlen kuidas paremini oma vasakut hüppeliigest teipida, kas on veel liiga vara jooksma minna...  Vigastasin halvasti hüppeliigest üle nädala tagasi juba. õnneks on nüüd nii, et turse on enamvähem all, liigeliikuvus on täiesti taastunud.. valu on alles palpeerides ja mingitel liigutustel. Aga kõige suurm mure on veel ebastabiilsus liigeses. Eile käisime natuke kiiremalt kõndimas, täna proovime aeglasemalt joosta.

See aasta võibolla tuleb siis maraton teistmoodi, rahulikum, ja rohkem hoitud. Aga tuleb! Nii, et raja äärde ikka, kes ise rajal ei ole!

Nüüd aga asun siis jooksu muusikat valima. Tundub, et sel aastal saab nii mõnegi loo koha Philip :)
Phillip Phillips- Gone, Gone, Gone

Ja just siis kui rattaga hakkan koju sõitma hakkab vihma sadama. Jess. Aga olge mureta, Tartu on meil pisike ja kodutee on alati lühem kui päriselt ja saab ju käiku lasta jälle selle teada tuntud elu filosoofia- mida rõvedam on rännutee, seda parem on kodus olla. Ja  ohh kui hea on koju minna kui seal ootab ees soe kallistus. Nii et ,Vihm, ma ei karda sind täna, vaid kummardan su ees , et aitad mul elu filosoofiaid ka praktikasse panna.



Arvutisse ka vihma

Suvel sai jälle mitmete sõprade pulmas käidud. Nüüd on pulmas olemine ikka teisiti. Nüüd istun ja tean, mis see tegelikult on, mitte pulm, vaid see tähtsam asi- abielu. Noh, ega palju ju veel ei tea. Kuigi Rommiga ikka istume vahel kodus ja tunne on nagu oleksime hästi vanad ja kogenud, kuid  see pole nii. Oleme alles noored ju , aga alates sellest hetkest , mil sinu enda pulm on ära olnud, oled nagu suure sammu võrra ikka selles kogemuste maailmas edasi astunud. Salaja oled tark ja uhke, et vallalised küsivad sult, mida sina siis oled õppinud abielust. Eks tahaks vastata neid suuri asju ja tarku sõnu, aga selle asemel muutub hääl vaiksemaks ja ütlen, et olen õppinud nägema enda isekust nii nagu ma varem pole näinud. Seda koledat poolt, mida Jumal mulle üksi elades avaldada ei saakski.

See lubadus, mis lubatakse pulmapäeval- armastada rohkem kui kedagi teist inimest. See on öelduna lihtne, aga proovida armastada kedagi rohkem kui ennast. See on elu, ja ülesanne mis ma arvan, ei lõppegi.Aga selles on nii suur võlu ja õnnestumise korral rahuldus, mida ei vahetaks mitte millegi vastu!

Aga see mulle meeldib, et abielludes igatsused ei lõppe, saavad ainult teise dimensiooni , nüüd igatseme koos :)